Seadus ei kiusa laenuandjat

Nii praeguse kui ka varasema seadusandluse valguses on laenuandjatel kohustus laenu andmisel olla vastutustundlik, mis tähendab, et enne tarbijale laenu andmist peab üles näitama hoolsust ja veenduma tarbija võimes võetud kohustust tulevikus täita. Vastutustundliku laenamise nõude põhimõttes ei ole midagi muutunud, ettevõtjal oli selline kohustus varem ja on ka tulevikus. KAVS oma sätetes läheb küll maksevõime hindamisega seotud nõuetes oluliselt täpsemaks, kuid selles seaduses ei ole midagi uut ja üllatuslikku. Peamiseks põhimõtteliseks muudatuseks on tarbijakrediiditurul tegutsevate ettevõtjate allutamine finantsinspektsiooni järelevalve alla.    

Turg korda

Laenuturul tegutsevatele ettevõtjatele ühetaoliste reeglite loomine ei ole üksnes meie valik, vaid ka kohustus. Näiteks tulenevad uued reeglid nendele laenuandjatele, kes annavad laenu kinnisvara tagatisel, Euroopa Liidu õigusest. Laenuturu korrastamise üks peamisi ajendeid on asjaolu, et raha laenamine on muutunud igapäevaseks ja hõlpsalt kättesaadavaks teenuseks, mis on omakorda toonud kaasa laenu andvate ettevõtete ja pakutavate laenutoodete hulga ulatusliku kasvu ega piirdu ammugi vaid pankadega. Kasvutrendi Eestis näitab fakt, et praegu tegutseb kümneid ettevõtteid, kes annavad tarbijatele erinevas vormis krediiti. Hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevate põhimõtete laiendamine ja kohaldamine ka teistele tarbijakrediidi ettevõtjatele on Euroopa riikides tavapärane, pigem tänane suundumus.

Tarbijakrediidi liike on palju, nt krediitkaart, hüpoteeklaen, liising, järelmaks, nn palgapäeva ehk kiirlaenud jne. KAVS kohtleb oma nõuetes igasugust tarbijakrediiti võrdselt, eelistamata ühte teisele. Inimeste maksevõimega seotud küsimused on tarbijakrediidi puhul ühetaolised, komplekssed ja üksteisest sõltuvad.

Ei ole head põhjendust, miks ühe tarbijakrediidi liigi puhul tuleks maksevõimet hinnata, teise puhul mitte. Inimese maksevõimega seotud probleemi alge võib olla nn kiirlaenu väljastamises, mis tingib raskused muude (sh krediidi) kohustuste täitmisel või ka vastupidi – panga kergekäeliselt antud muu laen, mis sunnib kohustuse täitmiseks võtma hiljem nn kiirlaenu. Ühetaoline kohtlemine aitab vältida soovimatuid anomaaliaid, mis võivad tekkida oludes, kus samalaadsetele teenustele kohaldatakse erinevaid nõudeid.  

Uue seadusega kehtestatud nõuete vajalikkuse ja mõõdukuse hindamine taandub lõpuks küsimusele, kas ühiskonnal on vaja tõhusamat avalikku laenuturu järelevalvet või mitte. Avalik järelevalve ei välista kõigi laenuvõtjate maksejõuetust või laenulepingu rikkumisi, vaid suurendab eelkõige tegevusloa ja muude nõuete rakendamisega professionaalsete laenuandjate omavastutust ja seeläbi vähendab eos riski, et laenu saavad inimesed, kes ei suuda seda tegelikult tagasi maksta.

Seega, uudne on KAVSis see, et tarbijakrediidiga seotud ettevõtjad allutatakse riikliku finantsjärelevalve ehk finantsinspektsiooni järelevalve alla. Turul tegutsemise eelduseks saab olema vastava tegevusloa olemasolu ja selle väljastamise tingimustele pidev ja jätkuv vastamine.

Järelevalve teravik muutub